Isade hiis

On ikka armsad kõrgendiku jooned,
kus puiestik see pilvenõrgu joob,
kus tervist teenivad need valged hooned
ja kohin närbumisest kosu toob.
Las kokku tuikavad kõik elusooned,
ka vana kivi tiivalööke loob.
Vast argipilgule küll hall ja lage
ja ümbert hävinud ta hiiepuud,
veel urikivi, kuhugi ei page,
ei kartnud kirvest ega hingekuud.
Sest, uurded ümarikud, jutustage,
see tuvijoogi auk, eks olnud muud?
peaaegu astjas. Teispoolt aastasadu
lööb mõte. Ähvardas kui raske rist,
kesk sõjasuitsu, surma Taara padu
eks urja toonud hiiemühalist,
ürgorg kui rõkkas vaenlastele kadu,
rüüs valges katsuti siis arbumist.
Ei olnud kirikut (mis kivirühas),
käis haldjailmutus kui piksekalk:
siin on ju koht, kus Taara tammik mühas,
ei tea, kus urikivi pärispaik.
Sai ärkamine leitud hiiepühas,
jäi kivilohke kastnud pilvelaik.
Oh mälestuste varjuliste mägi,
jää kõrgenema linnaorust sest,.
Sind esimest kui kord mu silmgi nägi,
viirg hoovas läbi noorest südamest.
Kuis sala kütkestas siis imevägi:
siin Vanemuine tulnud pilvedest!
All laotus südalinn mu jalge ette,
võis sumbuda sees nende rajade,
ees seisin nagu mingi silmapette,
aedõuede ja madalmajade.
Vaim aimles: Emajõe läikiv-vette
kuldkannel öibisend kas kajade?
Aeg arutand. Kui samme pööran künkal,
auväljak sulgnev kurmikhoone ees,
näen pronksist laupa seal maakivi rünkal.
Seal ettekummardund see valvab mees,
kes muistendeid lõi kuulsaid lünkjal tünkal,
näol imestus, mis kohin välja kees.
Teosest
lk. 373 - 374