Elan taas kõikide aegade Tartus –
korraga. Ununes tarkuse kartus.
Sest ühtekuuluvust adudes, andudes,
aegadest teistesse kaldudes, kandudes,
laiali, liiale... kohast vaid kinni ma.
Ometi oli mul – muutuma aeglane –
mõistuslik olemus, vaene mu vaenlane.
Pelgusest põlgus sai, piir muutus puuriks:
teadvustaks, tunnetaks, mitte ei uuriks!
Mõistus vist armastab tunnete matust.
Laieneb maailmas armastamatus.
Ajast ning ajust ei loobu. Kõik kordub:
Paabel ja pööbel ja orbude ordud.
Oleme piiratud üksikud minad.
Hoiab meid koos nagu pliiatseid pinal
tikutoos-maja. Päev kulub ja kaja ka –
kestab ja kutsub koos magaja majaga.
Unne on vajunud Õnne ja Anne
tänavad. Jälgin, kuis tulede manner
valgusesaarteks ja -laidudeks laguneb.
Puuhalge kolletes praksub ja praguneb
tuli ei kutsu. Kuid tuli ei kustu.
Tunded on tuimad, kuid teadvus ei mustu.
Elanud üksi eakaaslaste karjas,
polnud ma lammas, ei lammaste karjus.
Kõikidest lahus, kuid jumala rahus
vaid kolde ees olles maailma mahun.
Palun, et elu nüüd teisena näitub.
Unelm see valgusest toitub – täitub.
Jõudu ja õigustust kõiksusest hoovab.
Usun – ja taevasse süttivad noovad.
Kuri teeb head? Vahel valetab tõde? –
sellele, kes ristikandmiseks nõder.
Elu läks mööda ja mina jäin maha.
Nüüd jälle maailma kuuluda tahan.
Valge on taevas ja sinised – tähed.
Siin ma siis olen, kuid mind on nii vähe.
korraga. Ununes tarkuse kartus.
Sest ühtekuuluvust adudes, andudes,
aegadest teistesse kaldudes, kandudes,
laiali, liiale... kohast vaid kinni ma.
Ometi oli mul – muutuma aeglane –
mõistuslik olemus, vaene mu vaenlane.
Pelgusest põlgus sai, piir muutus puuriks:
teadvustaks, tunnetaks, mitte ei uuriks!
Mõistus vist armastab tunnete matust.
Laieneb maailmas armastamatus.
Ajast ning ajust ei loobu. Kõik kordub:
Paabel ja pööbel ja orbude ordud.
Oleme piiratud üksikud minad.
Hoiab meid koos nagu pliiatseid pinal
tikutoos-maja. Päev kulub ja kaja ka –
kestab ja kutsub koos magaja majaga.
Unne on vajunud Õnne ja Anne
tänavad. Jälgin, kuis tulede manner
valgusesaarteks ja -laidudeks laguneb.
Puuhalge kolletes praksub ja praguneb
tuli ei kutsu. Kuid tuli ei kustu.
Tunded on tuimad, kuid teadvus ei mustu.
Elanud üksi eakaaslaste karjas,
polnud ma lammas, ei lammaste karjus.
Kõikidest lahus, kuid jumala rahus
vaid kolde ees olles maailma mahun.
Palun, et elu nüüd teisena näitub.
Unelm see valgusest toitub – täitub.
Jõudu ja õigustust kõiksusest hoovab.
Usun – ja taevasse süttivad noovad.
Kuri teeb head? Vahel valetab tõde? –
sellele, kes ristikandmiseks nõder.
Elu läks mööda ja mina jäin maha.
Nüüd jälle maailma kuuluda tahan.
Valge on taevas ja sinised – tähed.
Siin ma siis olen, kuid mind on nii vähe.
Asukoht teoses
