Ma otsin su jälgi

Siis, kui öö on kõige pikem,
siis, kui viilitakse kette,
siis, kui vaenuväed on liikvel
selja taga, ligidal,
siis, kui tuiskab pihulund
salalikult vastu nägu,
siis su ette seisma jään.
Tuulepuhanguis kahavad oksaraod,
eemal haugatab kodutu peni.
Sa pimeda varju hoopiski kaod
ja hulgud sääl sihitult seni,
kuni keegi tuisus piitsa kui vihistaks,
kuni keegi pimedas naeru kui kihistaks.
Mõõgale toetad raudse käe,
Kalevipoeg. Tuisusel talvel
taga tumeda puude rea
sortsivägi on valvel.
Kauasest pimedas tampimisest
põhjapära jäänd verre.
Raksata korraks, Kalevipoeg,
mõõgaga pärglite perre!
Kuni me mälestus küünib,
oled sa püsinud , Tartu,
sõdadest läbi käinud,
trotsinud ohuaegu.
Võõrad on tulnud ja läinud,
sina püsid veel praegu.
Nägid ju elava rahva
ärkamist pilkasest ööst!
Sina tead jutustada
visast ning raskest tööst.
Oli see Koit ja Hämarik
ilusal suveööl?
Ei, see on igine valgus,
päeva põline paiste.
Teosest
lk. 47 - 48