Kui meenutan ma Tartut praegu,
ei näe ta armsaid tänavaid,
nii valgeid, valgeid õiteaegu,
ei noorust – silmi säravaid.
Kus on need noored nüüd: mis saatus
on taband neid, kes elus veel?
Mis traagiline kerkib vaatus
neist, pillutatuist sunniteel?
Mis säästnud on fašistlik vägi
sest, mis on loonud rahva hool?
Kas haljendab veel Toomemägi,
kui hävitatud ülikool?
Kas vaikseil õhtuil paate kiigub
veel uneleval Emajõel?
Kes linna tänavatel liigub,
kui jälgi nuhib nuuskur õel?
Ei seal küll mingit elu kiha, –
rõõm viimne riisutud on neilt.
Ja kasvab viha, ainult viha
ning kisub koju kaugeilt teilt.
On vaenlast raskelt lüüa vaja,
et pääseks julma surve alt
me kodulinn, ja kodumaja,
ja kes veel elus, elusalt;
et tõuseks kevad Tartu üle,
uus elu varemete seest,
ja varjaks vaba mulla süle
neid, kes on langend kodu eest.
Asukoht teoses
lk 39–40
