Siinpool paradiisi. Noor mees seisab...

Noor mees seisab segaduses vana haigla pudenenud krohviga seina ääres ja ootab. Mööda tänavat läheb laokil, väsinud marsisammul sõdurikolonn, päevitunud, higised, tülpinud näod pilotkade, kiivrite all. Roomikute lõginal mööduvad kaks tanki.
/---/
Nad lähevad tagasi läbi südalinna. Lähevad keset tänavat, sest nii pääseb kergemini mööda rusudest. Linn on võidetud, linn on nüüd oma, aga püsib veel hirmul, hoidub müüride varju. Tänavaid täidab veel sõjaväevorm, täidab ränkraske, purustav tehnika. Nad suunduvad Raekoja-esiselt väljakult mäkke tõusvale tänavale. Tõus on järsk, aga lõpeb samas keset rohelust täis parki.
/---/
„Ülikool on põlenud ja Eesti kõige ilusamat teatrit pole enam. Kuidas ma armastasin seda linna ja lootsin nii väga, et siin ei muutu midagi...“
/---/
Toomas Hinnovgi tajub linna hubast rahustavat hõngu, mis on justkui püsiv soojus nende roheliste tänavate kohal. Aga jõeäärsed purustused on masendavad ja kuumuski on seal räpaselt nõgine, tõusnud auravaist varemeist.

Asukoht teoses