Sama nukrus oli vististi põhjuseks, et Indrek harjus surnuaial käima. Lausa jumalamuidu, asja ees, teist taga, läks ta ühel päeval kalmistule ja kõndis seal kaua haudade vahel. Oli nagu pisut kergem, kui nägid neid künkaid, mis on kerkinud üksteise kõrvale nukrusest ja valust, lilli, mis ilutsesid kurbusest ja pisaraist. Oli nagu hea mõelda: terved suured aiad täis lugematuid leinakünkaid, ja ometi käib elu endiselt edasi. Kui võiks äkki koguda kõik need pisarad, mida on nutnud puhkajad ja mida on nutetud nende pärast, ja kui võiks nad korraga mäeveerult voolama panna, siis sünniks ehk kevadine suurvesi, mis uputaks kogu linna ühes tema nutjate ja naerjatega. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust.
Asukoht teoses
lk 323
