Villem Ernits oli keeleteadlane ja karskustegelane, veidrik ja polüglott, keda teadis iga tollane tartlane. Temaga juhtus veidraid asju, nagu näiteks oli ta sunnitud oma korterist välja kolima, sest seal oli nii palju raamatuid, et ta ise enam nende vahele ära ei mahtunud. Oli nähtud, kuidas ta piimasaalis teiste jäetud kohvipärasid jõi ja muud sellist, aga samas ei puudunud ta ka üheltki filoloogide kraadikaitsmiselt ja tal oli alati asjatundlikke küsimusi. Ernitsal oli märgiline tähendus. Võimud nägid temas ennesõjaaegse ülikooli sümbolit, mida ta ju oligi enamike jaoks meist, aga samas oli ta ju ullike – nii teda siis hambad ristis taluti. Tema 90. sünnipäeva tähistati Tartus poolenisti põranda all, ja Ede võttis riski.
/---/
Ernitsa lõik käiski saatest läbi. See oli päris ülev saateminut – näidati Tartus toimunud väiksemat sorti rongkäiku, kus tudengid kandsid Ernitsat õlgadel.
Asukoht teoses
