1944. aasta sügisel alustas Tartus Tähtveres tööd peaaegu sõjast puutumata jäänud õllevabrik. See oli vana A. Le Coqi tehas, mida kohalik rahvas nimetas lihtsalt Allekokiks. Sakslaste ajal pruuliti seal rahva jaoks õige lahjat märjukest ja nüüd siis oli nõukogude õllel vägi taga! Jumal hoidku, kui palju õllemüügi kohtasid linna tekkis! Ju siis toodang oli päris suur. Asustati ka varemete keldreid. Õllebaarisid oli mitut laadi – kesklinnas müüdi paljast viina ja õlut, teisal jälle pakuti sakusmendiks võileiba, krabikonservi või suitsuangerjat. Ei mäleta küll täpselt, kuid see kraam oli võrdlemisi odav. Praegu hirmkallid krabikonservid olid müügil igas poes ning teistega võrreldes kõige odavamad.
Keset endist Rüütli tänavat asus endise restoran „Belgia“ ruumides tööle toidubaar (vene keeles „zakuusotšnaja“), mida eestlased nimetasid lihtsalt „sakusotsnajaks“. Gustav Adolfi tänava otsas asus lihtne õllemüügi koht, mida kutsuti „Mustaks Kassiks“ – Saksa ajal oli seal fotoateljee. /---/ Õlut pumbati suurest tünnist ja lasti enamikes kohtades savist potsikutesse nii, et polnud nähagi, kui palju märjukest vahu all üldse oli. Väga kasulik kaup kõrtsmikule!
Kroonuaia ja Kloostri tänava nurgal asus keldribaar, kus Eesti ajal oli pood. Sealse õllebaari pidajaks oli alati kaine Aleksander Hirv ehk Hirve-Sass. /---/ Mis aga Kloostri keldrit teistest samalaadsetest asutustest eraldas, oli tõsiasi, et ruum oli enam-vähem puhas, tubakasuits haihtus ruttu, õlut anti klaaskannudega ning viina ja sakusmentidega ei kaubeldud. Peale kraanist tulekut laskis Sass õllel seista ja valas suurest kannust märjukest veel natuke peale, et maht täis saaks. Purjus lällajad viskas ta otsemaid uksest välja. /---/ Mis veel oli oluline õllejooja jaoks – puhas peldik.
/---/
Kloostri kelder oli omalaadne üliõpilaste kohtumispaik, seal võis näha tudengeid mitmetest teaduskondadest, kuid eriti kaugelt sinna ei tuldud, sest oma elupaiga lähedal oli ju õllebaare igal pool külluses – nii Ülejõel, Karlovas, Veerikul kui mujal. Tammelinnas Riia maanteel oli võrdlemisi viisakas koht, kus võis tol ajal näha vaat et iga päev kirjanik Oskar Lutsu koos oma heliloojast sõbra Juhan Simmiga õlut pinnimas. /---/
Selle kolme aasta jooksul, mil sai Kloostri keldris käidud (1946–1949), oli alguses müügil ainult üks küllalt kange õllesort, mida müüdi 200-liitristest tünnidest ja liigse tarbimise järelmõjuna ajas pea valutama. Aasta pärast seisis peavaadi kõrval teinegi, aga õige lahja nn rahva õlu. 1949. aastal oli müügil ka kange pudeliõlu „Porter“, mis oli suletud tõelise korgiga ja avati korgitseriga. /---/
Ma ei tea, kui kaua Kloostri kelder tegutses, kuid 1969. aastal, kui ma uuesti Tartusse tööle tulin, oli seal juurviljapood.
Asukoht teoses
lk 68–72
