Tartu tagantjärele. Kuidas Tartu – nii...

Kuidas Tartu – nii linn kui „akadeemiline riik” selle sees – oleks normaalsetes oludes arenenud, on raske öelda. Mõned tendentsid olid olemas. Linnas toimus muudatus tööstuse arendamise poole, linn muutus jõukamaks, välisilme ja kord paranesid. Ülikoolis hakati rohkem eelistama kursustesüsteemi, sihikindlat ja organiseeritud õppetööd. „Vaba tudengi” avaldamisvõimalused jäid kitsamaks. Ratsionaalne mõtteviis nõudis ennekõike rõhu asetamist õpingutele, üliõpilaselu jaoks jäi järjest vähem aega.

Organisatsioonid ju kasvasid, eriti muidugi vilistlaskogude arvel. Selle tõttu jäi omavaheline liikmete side paratamatult nõrgemaks. Jäi ka vähemaks nende arv, kes „igaveste tudengitena” ihust-hingest osa võtsid organisatsiooni elust. Organisatsioonide eriliikide erinevused vähenesid.

See areng jäi tulemata meist mitteolenevail põhjusil.

Mis meile on sellest jäänud – kodumaal ja siin?

Kodumaal köevad vanade traditsioonide söed edasi. Tartu on ikkagi veel teistlaadi linn, tänu ülikoolile. Võimude seljataga suruti läbi üliõpilaste vormimütsi kasutamise võimalus – too meenutab vägagi omaaegseid tekleid. Üliõpilased palvlevad – niipalju kui võimalik – vaba sõna kasutamist ja on opositsioonilisemaid elemente kodumaal, tulnud toime mõninga spontaanse meeleavaldusega. Vanad akadeemilised sõbrad käivad koos – viimasel ajal enamvähem varjamatult. Uut järelkasvu pole neil küll võimalik hankida, selleks on ametlikud valvavad silmad liiga erksad ja elulaad muutunud.
Teosest