1960-ndate lõpp ja 1970-ndate algus oli TRÜ-s üleminekuaeg näiteks professorite kaadri mõttes. Minu ülikoolis viibimise viie aasta vältel olid veel rivis mõned kõige vanemad ja auväärsemad õppejõud, tõelised klassikud, kes peagi pärast seda alma mater’ist (ja ka maisest elust) lahkusid. Need olid legendaarsed isikud, keda tundsid vastavate (ning ka külgnevate) erialade lõpetanud põlvkonnast põlvkonda ja kelle õpilaseks olemine ühendas omal kombel vägagi suure eavahega inimesi.
/---/
Ma vist kaldun pateetikasse, pealegi on järgnev eeskätt tagantjäreletarkus, päris niimoodi ei osanud ma tookord mõelda ega tunda. Aga siiski, tänu nendele õppejõududele oli seal suursuguses vanas peahoones ning ümberkaudsetel tänavatel tunda tõelise universitas’e aurat. See oli aegade side, mida nad väljendasid. Nad kandsid endas ning vahendasid – ehk enda teadmata ja teinekord koguni vastu tahtmist – meile hoopis üht teistsugust ülikooli kui see, mille loomine Nõukogude riigil korraks vist isegi õnnestus (ehkki alles vahetult enne impeeriumi kokkuvarisemist). Seni kaitses nende vanade tõeliste professorite „kiirgus“ ülikooli. Sest nende mentaliteet oli kandunud edasi paljudesse noorematesse õppejõududesse, kes olid olnud nende õpilased või lihtsalt kolleegid. Nii võis see mõju ulatuda veel ülejärgmissegi põlvkonda, epitsentrist ringidena laienedes. Ent muidugi mitte lõputult. 1980-ndate keskel juba paistis, et TRÜ humanitaariast on saanud päris bürokraatlik Vene kõrgkool, üksnes mõne „oaasiga“, nagu semiootika või ajakirjandusõpetus. Kuni tuli uus ülikool, see läänelik.
Asukoht teoses
