„Ammustel aegadel oli Tartus mitu kloostrit,“ alustas Toometondu. „Jeesuse Seltsi mungaordu liikmed – jesuiidid – otsustasid kooliharidust edendada. Nii asutasid nad 1583. aastal gümnaasiumi. See paiknes muide Toome nõlval, otse Professorite Tee kõrval. Esimesel aastal õppis koolis kolmkümmend poissi, peamiselt poolakad. Õpetust anti ladina keeles ja koolitus kestis kuus aastat.“
„Miks seal poolakad õppisid?“ ei taibanud Katariina.
„Tollal elas meie linnas mitme rahvuse esindajaid,“ selgitas tondu. „Jesuiidid pöörasid ka eesti keelele suurt tähelepanu. Näiteks tõlgiti üks kirikuraamat maakeelde. Samuti tegutses tõlkide seminar, nii et õpilased oskasid peale ladina keele ka läti ja vene keelt.“
„Aga kus tüdrukud koolis käisid?“ tundis Katariina huvi.
„Tütarlapsed õppisid kodus, igatahes minu teada nad koolis ei käinudki,“ vastas tondu. „Tüdrukust pidi sirguma hea ema, mitte kirjatark. Ega sa näiteks kirikukoolis poleks tahtnudki õppida. Seal pidi rääkima ladina keeles ja kes aru ei saanud, sellele anti vitsa. Poisid said ühtelugu karistada. See-eest oli kord majas.“
/---/
„Tartus elas õpetatud mees Bengt Gottfried Forselius,“ meenutas Toometondu. „Ta moodustas 1684. aastal rahvakoolmeistrite seminari. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima andekaid poisse. Nelja aasta vältel sai seal haridust umbes sada kuuskümmend eesti poissi. Forselius kirjutas aabitsa. Ta muutis õppimise lihtsamaks ja huvitavamaks. Paari poisiga käidi isegi Rootsis kuninga juures näitamas, kui hästi eesti poisid teadmisi omandada suudavad. Paraku võttis tormine Läänemeri ühel Rootsi-sõidul Forseliuse ühes õpilastega endale.“
Asukoht teoses
lk 98
