Kuldsed kuuekümnendad: Tartu tudengi mälupildis. Kohvikul oli minu...

Kohvikul oli minu elus Tartu päevil eriline koht, kuhu ikka ja jälle sisse astusin. Mäletatavasti külastasin esimest korda ülikooli kohvikut, mis asub ülikooli peahoone kõrval. Meenub see varaklassitsistlikus stiilis, baroksete elementidega (aknaäärsed paarispilastrid, ukse portaalikaunistused jm) vana hoone, sissekäiku valvamas kaks kõrget vaasidega pärjatud väravaposti, mis hoidsid millegipärast alati lahti seisvaid raudväravaid. Võimalik, et öösiti need ka lukustati, ent mina neid sellistena ei mäleta. Selle hoone alumisel korrusel võttis külastajaid vastu riidehoidja – hea tädi, kes andis lahkelt juhatusi ja ka soovitusi. Tal oli suurepärane mälu ja oskus inimesi õigesti hinnata. Temalt kohviku kohta oma esimesed teadmised saingi. Selgus, et alumisel korrusel asus ka söökla, mida külastasin hiljem harva, sest sealne toit tundus lahja ja maitsetu. Seevastu teine korrus mõjus meeldivalt, seal paiknesid ka kohviku avarad ruumid: kaminasaal, vahesaal ja nn valge saal (rõdusaal). Neist kaminasaal oli kokkusaamiskohaks rohkem tudengitele, kes võisid seal puhvetist ostetud odava kohviga (10 kopikat!) pehmetes toolides mõnusalt aega mööda saata. Peamiselt grupeeruti laudkonniti kas sobivuse või huvide järgi. Seejuures kujunesid sõpruskonnad enamasti erinevate teaduskondade tudengitest, mis võimaldas ühtlasi aruteluks või vaidluseks laiema teemade valiku.
/---/
Kohvikus meeldis istuda peamiselt seepärast, et seal sai olla vaba etiketi kitsendavaist reeglitest, aga ka võimaluse tõttu minna kurssi nende poliitiliste ja kultuurisündmustega, millest lehed tavaliselt ei kirjutanud. Erand viimaste hulgas oli teadagi ajaleht Edasi, mille kultuuriosakonna juhataja, ülikooli vilistlane August Luur (meile lihtsalt Kusti), oli samuti kohviku alaline külaline. Kusti oli erudeeritud, kõigiga lahke ja heasüdamlik, mis aga eriti tähtis – alati heas tujus, mis nakatas teisigi.
/---/
Kaminasaali ja rõdusaali vahel paiknes nn vahesaal, kus võis kohvi juua, aga ka kerget einet võtta. Kuna seda külastas sageli professor Paul Ariste, siis on see nüüd Paul Ariste saaliks ümber nimetatud. See on ilus tegu. Ent mitte kõik uued ümberkorraldused pole arvestanud kohvikut kui vaimsuse kandjat.
Kohviku administratsioon hoolitses tollal ka oma külastajate vaimse harimise ja meelelahutuse eest. Eriti populaarsed olid kaminasaali kesknädalased küünlavalgusõhtud.
/---/
Kohvik oli ühtlasi kohaks, kus korraldati traditsioonilisi rebaseks löömise pidusid, teaduskondade misside valimisi jne.
/---/
Vahetevahel korraldas kohvik kohtumisi tuntud teadlaste ja kultuuritegelastega.
/---/
Taolised kohtumised viidi läbi ikka valges saalis, kus mõnikord sai ka tantsida. Valget saali (rõdusaali) eelistasid söögikohana ülikooli õppejõud (Paul Ariste, Hans Trass, Karl Siilivask jt), vanemuislased (Ülo Vilimaa, Jaan Saul, Udo Väljaots, Erich Kõlar jt).