Nagu Hubi ise esimesel juubelil Valter Heuerile tunnistas: „Mina ja Virkus. See on omaette teema. Tänaseni ma ei tea, kumb meist tegi salatrenni rohkem. Tegime üldiselt ju koos, aga tegime ka eraldi... Viimastel aastatel küll loobusime koos treenimast, muidu muutus iga trenn võistluseks. Tema ei andnud alla, mina ei andnud alla... Kahju Virkusest, temal polnud ju lõppu...Minu viga oli see, et ma polnud jälle rekordimees.
Mina olin võidumees, võit kindlate vastaste üle pakkus mulle palju suuremat naudingut kui paljas rekord. Midagi polnud teha, kui ette läksin, jäi mu samm kohe paarkümmend sentimeetrit lühemaks. Viimasel ringil, küti osas, tuli neid vist jälle juurde. Ilma igasuguse psühholoogilise ettevalmistuseta: mina viimasel ringil väsimust ei tundnud. Seal võisin sõna tõsises mõttes anda nii, nagu torust tuli.“
Nii lihtne see oligi.
Asukoht teoses
lk 105–106
