Tagasihoidliku eraku asemel näeme teda juba varases lapsepõlves ülemeeliku ja taltsutamatu väänkaelana, kes pandi isegi tavalisest varem vallakooli, et tema koerustükkidest rahu saada. Tartus Treffneri koolis ja (hiljem reaalkoolis) tunti Ernit „röövlipealikuna” ja klassi esimese kõrgushüppajana.
/---/
Vaimselt väga ergutav ja arendav oli kahtlemata Enno töö ajakirjanikuna Tartus Postimehe ja selle lisaväljaannete juures 1902–1906. Just Tartu vaimuelu intensiivses suhtlemises sai Enno välja arendada oma hea võõrkeelteoskuse (varustas Postimeest tõlkematerjalidega, valdas vabalt saksa ja prantsuse keelt), tutvuda erinevate kirjanduslike ja filosoofiliste mõttevooludega, valida sealt välja endale sobivat ning kujundada oma isikupärast ilmavaadet.
Neil aastail avaldas Enno Postimehes ja Lindas üpris suure hulga luuletusi, artikleid ja arvustusi. Püsiväärtuslikku on selle perioodi toodangus küll veel õige napilt, kuid seda enam on siin otsimis- ja juurdlemiskirge, mis valmistas pinda Enno järgnevate aastate kunstiväärtuslikule ja uuenduslikule luulele.
/---/
Oma ülevaates „Eesti kirjanduse lugu” ütleb Karl Ristikivi Enno kohta: „On üks järelpõlvedele mõistetamatu paradoks, et sama rühm, kes eesti kirjandusele uuesti võitis K. J. Petersoni ja Juhan Liivi, maha mattis kaasaja omapäraseima ja sügavahingelisima luuletaja.” Tõepoolest, Enno luulet nimetati kaasaegses kriitikas „müstiliseks maskeraadiks”, „mõtteta sõnade kordamiseks”, „isiku ja luuletuste poolkultuuriks” (Gustav Suits), „selguseta ja sihita sonimiseks” (Anton Jürgenstein), „hämarate sõnade väärtarvituseks” (Villem Ridala). Tuglas nimetas Ennot irooniliselt „nägemuspoosi tardunud pühakuks.” Suvalist, ühekülgset ja üleolevat hindamist tuli ette hiljemgi, nii näiteks sildistas kriitik Harald Paukson Enno postuumseid „Valitud värsse” arvustades: „Ta on üks meie paljudest diletantismi ohvreist, vahest suurim neist 20. sajandi Eestis”. Bernhard Sööt leiab oma koolikirjandusloos (1943), et Enno luulet iseloomustab „jutukas kujutusviis, mis ei arvesta tõelisust ja on vastuolus inimese tavaliste, loomulike kujutluste ja üldtunnustatud loogikaga.”
/---/
Vaimselt väga ergutav ja arendav oli kahtlemata Enno töö ajakirjanikuna Tartus Postimehe ja selle lisaväljaannete juures 1902–1906. Just Tartu vaimuelu intensiivses suhtlemises sai Enno välja arendada oma hea võõrkeelteoskuse (varustas Postimeest tõlkematerjalidega, valdas vabalt saksa ja prantsuse keelt), tutvuda erinevate kirjanduslike ja filosoofiliste mõttevooludega, valida sealt välja endale sobivat ning kujundada oma isikupärast ilmavaadet.
Neil aastail avaldas Enno Postimehes ja Lindas üpris suure hulga luuletusi, artikleid ja arvustusi. Püsiväärtuslikku on selle perioodi toodangus küll veel õige napilt, kuid seda enam on siin otsimis- ja juurdlemiskirge, mis valmistas pinda Enno järgnevate aastate kunstiväärtuslikule ja uuenduslikule luulele.
/---/
Oma ülevaates „Eesti kirjanduse lugu” ütleb Karl Ristikivi Enno kohta: „On üks järelpõlvedele mõistetamatu paradoks, et sama rühm, kes eesti kirjandusele uuesti võitis K. J. Petersoni ja Juhan Liivi, maha mattis kaasaja omapäraseima ja sügavahingelisima luuletaja.” Tõepoolest, Enno luulet nimetati kaasaegses kriitikas „müstiliseks maskeraadiks”, „mõtteta sõnade kordamiseks”, „isiku ja luuletuste poolkultuuriks” (Gustav Suits), „selguseta ja sihita sonimiseks” (Anton Jürgenstein), „hämarate sõnade väärtarvituseks” (Villem Ridala). Tuglas nimetas Ennot irooniliselt „nägemuspoosi tardunud pühakuks.” Suvalist, ühekülgset ja üleolevat hindamist tuli ette hiljemgi, nii näiteks sildistas kriitik Harald Paukson Enno postuumseid „Valitud värsse” arvustades: „Ta on üks meie paljudest diletantismi ohvreist, vahest suurim neist 20. sajandi Eestis”. Bernhard Sööt leiab oma koolikirjandusloos (1943), et Enno luulet iseloomustab „jutukas kujutusviis, mis ei arvesta tõelisust ja on vastuolus inimese tavaliste, loomulike kujutluste ja üldtunnustatud loogikaga.”
Asukoht teoses
lk 269
