Tartu Kaubamaja kavandamise ja ehitamise ajal olin tellija nõustaja ning kõigi vajalike lepingute koostaja ja haldaja. Kuna Tartu linnaarhitekt koostas kavandamise lähteülesande ning Eesti Arhitektide Liidu heakskiidetud korra kohaselt korraldati ideekavandite võistlus, siis oleks võinud arvata, et arhitektuurialaseid probleeme selle projekti puhul ei teki. Ka oli tellija igati auväärne ettevõtja. Ent ometi said avalikus meedias parasjagu nahutada nii hoone ja selle arhitekt kui tellija. Täielikus üksmeeles kiitis žürii parimaks Raivo Puusepa kavandi. Linnaarhitekt ja žüriisse kuuluvad teised arhitektid millegi muutmist ei nõudnud.
Tellija arvates polnud hoonet ümbritsevad sambad vajalikud, pealegi suurenes nende tõttu ehitusmaksumus rohkem kui miljoni krooni võrra. Minu tähelepanekute kohaselt tellijad üldiselt ei julge arhitektilt nõuda millegi muutmist. Ja pärast seda, kui arhitekt oli küsinud et „Kas ma pean hoone inetumaks tegema?“, võttis tellija tagasi oma sammaste ehitamatajätmise soovi. Sambad ehitati ja mitmed arhitekti kolleegid ja arvamuste avaldajad hakkasid kohe tellijat süüdistama, et suures kasumiahnuses on too sundinud arhitekti kavandama hoone, mis Tartu linna mitte kuidagi ei sobi.
/---/
Üldiselt on suuremate äri- ja kontorihoonete katustel mitmeid kliimaseadmeid, õhukanaleid ja torustikke.
/---/
Mis katusel hakkab olema, selgub arhitektile enamasti siis, kui arhitektuurne kavandamine on lõpetatud ja seadmeid hakatakse katusele paigaldama. Et Tartu Kaubamaja katus on hästi nähtav Vanemuise teatri eest allapoole vaadates, pidi olema teada ka linnaarhitektile, kes kavandamise lähteülesande koostas. Selles dokumendis polnud aga mitte ainsatki nõuet katuse kavandamise kohta. Muidugi oli võimalik arvata, et Kaubamaja arhitekt oleks ise pidanud teadma, et katus tuleb kujundada nii, et see teatri eest allapoole vaatajat ei häiriks. Kuid milleks siis üldse kavandamise lähteülesandeid koostada, kui kõike, mida linn tähtsaks peab, selles ei nõuta?
Asukoht teoses
lk 252–253
