10 aastat. Kui paljas ja tühi...

Kui paljas ja tühi oli meie kooliaed, ei olnud siin ühtki puukest ega hekki, ei olnud midagi peale palja ja porise maalapi. Ja vaata nüüd, kui kenaks ja suureks on ta nüüd muutunud! Mul on hästi meeles need esimesed porgandid, mis me esimesel sügisel kooliaiast võtsime. Mis siis sellest, et nad nii väikesed ja peenikesed olid, seda paremini nad maitsesid. Igaüks tundis siin midagi juba oma. Nüüd on meie kooli ümbrus tublisti muutunud, paljud nendest, kelledega me siis koos kooli esimestele rõõmudele vastu läksime, on juba tublid töömehed, kuulsad kirjanikud, teadlased, näitlejad. Ka meie kooliaia porgandid on nüüd suured ja ilusad. Ja meist, esimestest lastest, on juba kasvanud suured inimesed, kes kevadel siit majast lahkuvad ja teadmisi, mis siin kogutud, kaasa viivad. Kindlasti igaüks meist tunneb suurt rõõmu iga meie kooli õnnestunud teo ja kordamineku üle.

Teosest