Tahtsin lõunaks linna piirkonnast välja jõuda, et vältida uudishimutsevaid pilke ja väljendusi mõnelt purje- või mootorpaadi seltskonnalt, kes ilusat suvepäeva kasutades võisid linna ja Jänese vahel liikuda. Kuid vesi seisis kõrgel ja kiire voolus rebis meid tagasi. Pidin tugevasti pingutama, kuigi Nelli juhtis paati kaldaäärsete tasasemate vete kohast. Linna piirkonnast välja jõudes poleks meil tarvis olnud kiirustada, sest kohad ja päevad olid siis meie endi määrata.
Jõgi lookles päikeses ja ta heledalt virvendav pind oli silmi pimestav. Valgus oli nii üliküllane, et õhk virvendas ja sätendas, nagu hõljuksid selles siidised õrnad koed. Oli alles hommik, kuid kuumus juba lämmatav ja varju meelitav. Laiad niidud, veepinnaga peaaegu ühel tasemel, olid õitsemisest nii värviderikkad ja lõhnavad, et oli võimatu neist pilku kõrvale pöörata. Kraavid ja kraavikesed, mis jooksid niitudelt ja põldudelt jõe poole, olid meelistest sini-sinised nagu raasuke helendavat taevast.
Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem hakkasime tundma metsade vaigulõhnu. Jõgi muutus kitsamaks, vool tasasemaks, kohati leidsime juba puude veele laskuvaid varje. Meil polnud juttu ja me oleksime nagu teineteist unustanud. Vesi sulises meie ümber ning aerud sukeldusid nagu sulametalli. Peale pikka talve ja vihmast kevadet oli see mu esimene päev päikeses, looduses, veel ning ma tundsin, kuidas mu kopsud haarasid osoonilist õhku.
Jõgi lookles päikeses ja ta heledalt virvendav pind oli silmi pimestav. Valgus oli nii üliküllane, et õhk virvendas ja sätendas, nagu hõljuksid selles siidised õrnad koed. Oli alles hommik, kuid kuumus juba lämmatav ja varju meelitav. Laiad niidud, veepinnaga peaaegu ühel tasemel, olid õitsemisest nii värviderikkad ja lõhnavad, et oli võimatu neist pilku kõrvale pöörata. Kraavid ja kraavikesed, mis jooksid niitudelt ja põldudelt jõe poole, olid meelistest sini-sinised nagu raasuke helendavat taevast.
Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem hakkasime tundma metsade vaigulõhnu. Jõgi muutus kitsamaks, vool tasasemaks, kohati leidsime juba puude veele laskuvaid varje. Meil polnud juttu ja me oleksime nagu teineteist unustanud. Vesi sulises meie ümber ning aerud sukeldusid nagu sulametalli. Peale pikka talve ja vihmast kevadet oli see mu esimene päev päikeses, looduses, veel ning ma tundsin, kuidas mu kopsud haarasid osoonilist õhku.
Asukoht teoses
lk 244
