Alates 1970ndatest, kui ma hakkasin rohkem tähelepanu pöörama avaliku elu ilmingutele, käis tuline rivaalitsemine Tartu ja Tallinna kultuurielu vahel. Tartu oli küll pisem partner, kuid teda kandis ja innustas salapärane Tartu vaim. See oli justkui Arkaadia teelt kaasa toodud olümposlik vaimsus, mis kannustas Emajõe Ateena kultuuriteenreid. Ning tõesti, Tartus uskusid sellesse kõik vähegi eneseteadvust omavad inimesed. Uskusin ka mina, sest Tartu vaim oligi usu küsimus, keegi ei arvanud, et seda saaks kuidagi materialiseerida. Tartlased olid kanged seda vastasseisu sädet hõõgvel hoidma, sest ülikooliga seotud vaimsus ja kultuuriinimeste kontsentratsioon oli tihedam. Kui Tallinnas kippus linna suuruse tõttu fookus hägustuma, siis Tartu kui ülikooli- ja kultuurilinn oligi selle põhiline ja ainus identiteet.
Kuna vaimu ei saanud muuta konkreetseks materjaliks, tuli seda endasse ahmida elamuste, emotsioonide, lugemuse ja mitmesuguste tajude kaudu.
