Tartu, väike telliskivist linn. Kes on terve elu elanud Tallinnas, tema jaoks on Tartu algul nii imelikult kitsas, et isegi õhku tundub siin vähem olevat. Tartu on ehitatud punasest telliskivist, ja kui majad oleksid siin natuke uhkemad ja ehitud, siis võid sa arvata, et oled Wismaris või Rostockis või mõnes muus suures Saksa linnas, sest nii sarnane on Tartu nendele ja hoopis mitte Tallinnale. Aga kui sa tänaval kuulad, siis saad sa aru, et Saksa maades sa küll ei ole, sest peamiselt kuuled sa eesti keelt. Eestlasi elab siin rohkem kui Tallinnas ja sakslased räägivad palju parema meelega eesti keeles. /---/
Melchior käis tihti Tartu sadamas jõe ääres, see oli kõige lähem asi merele, mida siit sisemaalt leida võis, ta ei teadnud enne, kui väga ta merd igatses. Ta istus seal punakaspruuni maakividest ja tellistest linnamüüri varjus ühes kõrtsilobudikus, rüüpas Tartu õlut, millel oli veidi savi mekki juures, vaatas harvasid lotjasid, mis lääne poolt pikkade aerude ja tuule jõul vastuvoolu sadamasse jõudsid, ja siis lotjasid, mis idapoole läksid, kui kaubad olid nendesse ümber lastitud. /---/ [N]ii paljud asjad on veel Tartus Tallinnast teistmoodi, ja iseäranis söögid. Haput kapsast süüakse siin hullupööra rohkem, vorstid on imelikult köömne maitsega, seeni süüakse palju, sest neid kasvab siin rohkem kui liivasel ja kivisel maal Tallinna ümber, ja siis muidugi hapukoor, mida Tartus pannakse iga toidu sisse ja seletamatul kombel palju. /---/
Melchior oli siin omaks võetud, mõnevõrra, aga ta ei olnud Tartu linna kodanik, ja kas ta kunagi selleks saab, seda ei teadnud ta mitte. Siinne rahvas on alati veidi umbusklik kõikide nende suhtes, kes liiga palju Tallinna järele lõhnavad, ja selle tunnevad nad ka vaistuga ära, kui keegi Tallinnat paremaks linnaks peab kui Tartut ja seda nad väga ei salli.
/---/
Tartu Toomimägi ei ole nii järsk ja kõrge, kui on Tallinnas Toompea, aga kuidagi tundus see loss siin künkal suursugusem ja väärikam kui Tallinna ordulinnus.
Asukoht teoses
lk 73–79
