1789. aasta maikuu lõpus saabus Venemaa keisririigi Liivimaa provintsi pealinna 23-aastane vene noormees. Ta oli alustanud pikka reisi Kesk-Euroopasse, Saksamaale, Šveitsi, Prantsusmaale ja Inglismaale. /---/
Kuid mida ütles Karamzin Tartu kohta? Mitte just palju. „Kui nägin Tartut, hõiskasin: imeline linnakene!“ Kõik oli nagu pidupäeval. Mehed ja naised jalutasid käest kinni hoides tänavail ja linnaäärsetes parkides nägi rõõmsaid armastajapaare. /---/
Kuid veel ühte Karamzini puudutavat seika on põhjust meenutada. Ta nimelt oleks võinud saada Tartu ülikooli professoriks. /---/
Ülikool avati 1802. aasta kevadel. Kuratooriumi esimehena korraldas krahv von Manteuffel banketi 120 inimesele. Sellele järgnes akadeemiline koosolek, kus esinesid uued professorid. Siis ilmnes, et von Manteuffel oli kutsunud Karamzini Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse professoriks, aga Karamzin oli keeldunud.
Asukoht teoses
lk 105–117
