Taas sügis paneb Tartu tänavaid
ja parke sügiskullasesse kesta.
Ma käin kui keset võlumaid,
kus ilul hingele on palju vesta.
Irdlehti langeb nagu unelmaid,
seks liiga võluvaid, et kaua kesta,
ja näib, et suvikirgi himuraid
saab ainult sügisvihmus puhtaks pesta.
On Toome vana nõlva vaiksel rajal,
sel väsimatul silmarõõmustajal
veel varuks mitu värviimet uut.
Ma vaatan meeleolus üllatavas:
nii soe on päike taeva aknaavas,
kui poleks üldse talve tulekut.
7.10.1958
Asukoht teoses
lk 89
