Ületalvelaulud. Üks internetti ühendatud...

Üks internetti ühendatud arvuti oli ka ülikooli vana kohviku kõrval keeltemajas, tumekollases klassitsistlikus hoones, kus asusid võõrfiloloogia õppetoolid ja paljud minu jaoks tähtsad loenguruumid ja kus kolmandal korrusel, kui kivitrepist üles minna, kohe paremat kätt koridori esimese ukse taga, asus hollandi  raamatukogu. Käisin seal enam-vähem iga päev, kui nädalavahetus välja arvata. Põikasin kas või läbi. Midagi oli raamatukogus ikka teha, päeval oli seal  sõpru ja tuttavaid. Ja oli ka too arvuti, millega ma e-kirju lugesin ja saatsin, vast nii paar korda nädalas.

Õhtuti oli hollandi raamatukogus rahu ja vaikus. Siis meeldis mulle seal eriti, mulle meeldis seal rohkem istuda kui Struve tänaval suures betoonist  pearaamatukogus, kus oli alati raske hingata, või tolles teises, ülikooli peahoone taga, filoloogide ja teoloogide raamatukogus, mida kutsuti  humanitaarraamatukoguks, endises kirikus.

Hollandi raamatukogu asus pikas kitsukeses ruumis. Võimalik, et see oli ehitatud alles sõjajärgses ruumipuuduses ja selleks oli vana koridor  poolitatud. Raamatukogu ühes pikas seinas oli nurgas valge puust uks, ülejäänud sein oli kaetud riiulitega, mida täitsid maast laeni kahes tihedas reas  hollandikeelsed raamatud. Neid mahtus ka riiulitele ruumi kahes otsaseinas. Teises pikas, krohvitud seinas, mis oli värvitud beežiks, oli kaks akent, millest  võis vaadata keeltemaja hoovi ja hoovivärava taga asuva peahoone põhjakülge, nagu ka nurgakest ülikooliesisest platsist oma unenäoliste laternatega.  Ruum oli tuubil täis juba siis, kui seal oli kümmekond inimest. Sellest piisas, sest hollandi keele ja kirjanduse tundides käijaid, ja muid tunde seal ei  toimunud, oli tavaliselt umbes poole vähem.

Tollal võis siseruumides veel suitsetada ja hollandi raamatukogus õppides ma ka suitsetasin. Kui seal just Gerrit ei istunud. Tähendab üliõpilane Hollandist. Gerrit õpetas algajatele hollandi keelt ja vihkas suitsetamist. Lapsena oli ta vanemate pideva suitsetamise tõttu kannatanud, nagu ta mulle vahel, pea viltu, kurtis. Käisin siis suitsetamas keeltemaja hoovis. Vahel väsisime õppimisest ja ajasime juttu ja õppisime siis edasi või läksimegi kohvikusse ja vahel ka  kõrtsi, kus Gerrit järjest rohkem käis. /---/ Nii et enamasti olin ma ühel hetkel hollandi raamatukogus jälle üksi, õppisin või lugesin niisama raamatut ja tundsin rahust ning vaikusest heameelt. Jäin sinna sageli seni, kuni keeltemaja lukku keerati, kella kümneni või kauemgi. Mul ei olnud tol aastal õhtuti eriti kuhugi  kiiret, sest kodus ei oodanud mind keegi.