Kusagil juuli keskpaiku nägin üle mitme kuu taas Mariat. Ta jalutas mulle Kuperjanovi tänaval ühe mehega vastu. /---/
Mul oli tunne, et veel veidi ja ma külmun sealsamas kesk sooja suvepäeva surnuks. Pidin kiiresti saama midagi, mis mu vere uuesti käima lööks, ning suundusin Viinahavvale, väikesesse kohvikusse Vallikraavi tänaval, mis õnneks juba avatud oli.
Olin esimene kunde. Tellisin armeenlase näoga kõrtsmikult pudeli punast veini, saates kohviku ees välilauas istudes mööda kogu ülejäänud õhtupooliku. Peagi ilmus sinna rahvast juurde. Mõnda ma teadsin. Üks neist, lühike, habemega ja veidi virila näoga, oli kunstiteadlane ja luuletaja Varblane, teine noor geenius Jüri Ehlvest. Siis ilmus sinna veel üks noorepoolne, musta habemega tüse kirjanik, keda niisamuti teadsin… Kivastik, jah, Mart Kivastik oli ta nimi. Nemadki tellisid punast veini.
Kuni kirjanikud omavahel olid, istusid nad üsna vaikselt, ainult luuletaja Varblane seletas midagi. Siis aga saabus lärmakas kunstnike seltskond, nende seas ka paar neidu, ja kohe läks olemine kohvikus lõbusaks. Hakati vaimukusi pilduma ja naerma, telliti juurde veini ja šampust.
Asukoht teoses
lk 52–53
