Armastus. Werner jääb seljataha…

Werner jääb seljataha. Nüüd pole enam võistlejaid. Sarapi kohvik on maatasa, Toome kohvik niisamuti. Tõusen mööda Lossi tänavat mäkke, majad on põlenud kahelt poolt, paremalt mustab üle õue keemiahoone nõgine katus tõelust ilustava lumelina alt.

Tule mulle vastu, kes sa Tähtveres elad ja võid üle Toomemäe oma teekonda lühendada!

Kuid on liiga külm. Päike laskub alla, varemete varjud pikenevad, lumi muutub tuhmiks ja võtab pinnale hallid varjud. Kuhu on jäänud hommiku lootusekübe?

Inglisilla ja Kuradisilla vahel maadligi künkakese kõrval seisab naine. /---/

Naises on midagi tuttavat. Tean seda veidi vanamoodsat kõrge mutinahast kraega sametkasukat. Ainult üks naine Tartus võib seista kolmekümnekraadises külmas, kasukaserva ja botiku vahelt helendamas siidsukad. /---/

Liigume, Liina käekõrval, Toome vareme sammaste vahelt läbi. See kirik oli vähemalt ennegi puruks. Jõuame Musumäe juurde, kus kivisse raiutud isake Reini jõgi kantseldas kunagi kolme poega, kes pidid olema Balti kubermangu sümbolid. Selle baltisaksa vanamuti halelolli annetust pilkasid ja räpastasid nii vene kui ka äsja rahvuslippu pühitsenud eesti tudengid, kuni solvunud Frau lasi kujud ära viia.

Vanas grotis mäe all on nüüd pink. Istume sellele, Liina on jälle hoos ja katsetab uusi kaldeid.

Teosest
lk 183–186