Loomad teavad. Üheksa paiku kubises...

Üheksa paiku kubises Karlova koertest. See on täiesti hämmastav, kuidas koera omamata seda üldse ei märka, aga igal teisel vastutulijal oli keegi rihma otsas. /---/ Teekond Pargi tänavat pidi Barlova juurde võttis üksi käies viis minutit, Rocky seltsis läksin sinna viisteist minutit. Õnneks Kerli alles saabus, lehvitades juba kaugelt. /---/

Jalutasime Tähe tänavat mööda alla ja vaatasime tühja platsi, kus oli olnud Kaseke. Meenus, kuidas enne lammutamist märkasin iga kord möödudes akna peal Stimoroli kleepse.

„Sa mäletad Stimoroli?” küsisin ma.
Kerli kortsutas ebalevalt kulmu. „See oli mingi näts?”
„Just. Siin oli ju see pood. Või noh, kõigepealt oli see restoran. Pärast pood. Siit ma seda rõvedust ostsingi.”
„Jaa, ma mäletan küll seda kollast maja,” noogutas Kerli. „Seda ma ei teadnud, et see oli restoran.”
„Sa ei mäleta Kasekest?” imestasin ma.
/---/
Tundsin end peaaegu ebamugavalt ja vaatasin ringi. Silme ette jäi see kooseluseadusevastane plagu, mis rippus rõdul NATO lippude all.

„Temal on kindlasti kergem, et Kasekest enam pole,” ütlesin ma.
„Mh?” küsis Kerli.
„Siin elab üks mees, kes pidi varem päevade kaupa vaatama grafitit Kasekese peal. Seal oli ikka igasugust vikerkaarepropagandat.”
/---/
„Ühesõnaga, tema jaoks nagu veits vastumeelt vaatepilt,” ütlesin ma kähku. „Tundub, et kutsad tahavad edasi liikuda.”

Kõndisime uute Tähe tänava majade vahele.