Maila hakkas juba edasi minema, kui ta pilk langes maas lebavale paberitükikesele, mis oli lume taustal peaaegu nähtamatu. Ta kummardus ja võttis selle üles. „Täna Vanemuises!“ seisis lehel ning allpool väiksemalt: „Esineb Tartu vaim. Etendus on tasuta.“
/---/
Tartu vaimust räägiti muidugi alatasa ja iga keskmisest veidi arenenuma kujutlusvõimega linlane lõi sellest müstilisest olendist oma versiooni, mida ilmutati järjepidevalt ka avalikkusele. Kord kargas Tartu vaim linnas ringi ahvitaolise karvase sellina, siis nägi teda teklit kandva tossupilvena koomiksis, edasi jälle linnas, kui tümakas palja tilliga mees üle Kaarsilla kaare jooksis, inglitiivad seljale kinnitatud, ning lõpetuseks nimetas end nii mälumänguklubi. Mõni Tartu vaim viskas hundirattaid, teine luges luuletusi, kolmas märatses niisama – see kuju ei olnud autorikaitse all ning igaüks taasesitas olendit vastavalt vajadusele või oma fantaasia avarusele vabalt. Kõige sagedamini räägiti aga, et Tartu vaimu moodustas rühm omapäraseid linnakodanikke. Võeti ajaloolane Hillar Palamets ja heideti suurde kaussi. Sinna lükati ka luuletajad Jaan Kaplinski ja Hando Runnel, näitleja Peeter Volkonski ning ohtralt teisigi staažikaid tegijaid, kes linnaelu aja jooksul tooninud olid. Edasi lisati jaopärast raamatuid ja paar kulbitäit teatrit, mitu aastakäiku okupatsioonieelset Postimeest, valati sekka ämbritäis Emajõe vett ja lauldi kausiserval isamaalisi laule. Lõpuks raputati peale pulbrit topsikust sildiga „Ülikool“, klopiti kõik segamini ja pisteti kauss spetsiifilisse ahju, kus moodustunud massi suitsutati sadade surnud kirjanike ja luuletajate vaimuvaraga, näitlejate, teadlaste ning riigitegelaste omaga ja nii edasi. Viimaks omandas mass kuldkollase värvi ja Tartu vaim oli valmis. See tõsteti Raekoja platsi munakivisillutisele ning ligi võis astuda igaüks, tõmmata venist näpu otsa ja suhu pista, et seda siis järjepanu nätsuna närides aina tartlasemaks muutuda.
Asukoht teoses
lk 157–158
