Toru. Me otsustasime võtta…

Me otsustasime võtta Vanemuise baarist paar pudelit kaasa ja minna Ilmari poole. Me teadsime, et Vanemuise ülemkelneril, kenal mehe Paakspuul, oli veel mingi isiklik varu väga head Kressmanni Barsaci, aga ammendamatu ei võinud see tagavara olla. /---/

Ilmar elas Lepiku tänavas, selle tänava kohta suure üürimaja ärklikorruse peal pööningutoas, nii et tegelikult kahekorruselise maja neljandal korrusel. Ma olin tema pool põgusalt käinud ja teadsin, et sinna pääses katusekorruse kojast redeltrepi kaudu ning et trepi ebamugavuse ja üpris viletsa ahju tasakaalustuseks oli tal viieteistkümne krooni ehk nüüd siis kaheksateistkümne rubla ja seitsmekümne viie kopika eest kuus peaaegu et kaks tuba. Kuigi esimene, mis oli ühtlasi esik, oli õieti akendeta konku riidevarnaga ja tillukese lauaga elektripliidi tarvis, mille peal Ilmar endale kartuleid keetis, kui tal isegi üliõpilassöökla jaoks raha ei jätkunud. Aga tuba ise oli, niipalju kui ma sel minutil mäletasin, ootamatult viisakas. Laudvoodriga kaetud seinad ja keskelt pikuti lahknev kaldlagi, sest see tuuline tudengikamber asetses otse maja pikiteljel katuse all.

Teosest