Võru poe taga vaarikavõsas
Karlova kevad
viskab viina
kut 1 tubli üliõpilane
või ütelda kut 1 piimanõu.
Ropka-Tamme surnuaia
tara ääres
päike ja sulatleb lompidelt
ja aur ning sigaret segi
sel kevade saunapäival.
Supilinn tõuseb
hommikul üles üle Toome kut akropol
mõnikord
lihtsalt kui pea või maapind
käib ringi.
Ja Ülejõe ühika taga
üks murelik peenramaamees
vaatab reformvoodit
öö jooksul
mis sirgund ta viljakast aiast.
Kollased asjad on jälle moes.
Tibud ja mersud.
Päike ja kuu ja pannkoogid.
Ülikool, muuseas, on kah kollane.
Vana Tallinn ei ole.
Heidan end kõhuli rentslisse
liivasegune vesi voolab must läbi
peamiselt seetõttu
õhku tolknema
tõusengi.
Ükskord Kuperjanovi haual
ilgelt porises kevadöös
keegi kuklasse hingas
jäiselt ja jooksin.
Surm vist või joodik.
