akadeemik raeplatsil laulab
laulu kahest üliõpilasest:
laulab, et
ühel talvel armunud kaks tudengit
teineteisse kohutavalt ära,
värvinud teineteisel põski kollaseks,
huuli valgeks, käinud
samades seminarides, teinud
koos ettekandeid ja kirjutanud
teineteise nägudest
kolmetuhandesõnalisi esseid,
mis õppejõududele eriti ei olla
meeldinud
/---/
akadeemik laulab, et
kaks armunud üliõpilast musutavat
seal veel tänagi, paksust tolmukihist
hallid ega suuda end liigutada,
kuulu järgi ei armastavat
enam ei neiu noormeest
ega ka noormees neidu, kuid
kumbki olevat oma põhimõttes kindel,
kumbki tahtvat kinnitust just
enda hüpoteesile
ega tahtvat
kihlvedu kaotada
ning lahke rahvas heitvat ne
pisarakaevu münte, et noored
võiksid kinni maksta
ainepunkte ja
kra trahve
akadeemik lõpetab laulu
ja tõmbab jalga kummikud
akadeemik ronib kaevu
münte korjama
Asukoht teoses
lk 40–42
