Julgeolekuohvitser jõudiski Pargi võõrastemaja mugavasse puhvetisse juba kell pool viis, võttis koha seinaäärses orvas, kust avanes hea vaade kogu puhvetiruumile, tellis endale letist klaasi keedupiima ja Siberi pelmeenid ning laskis pilgul ringi käia.
Pisike oli võõrastemaja, pisike ja intiimne oli selle puhvetki, mis täitis ühtaegu nii restorani kui ka kohviku funktsiooni.
Põrandani ulatuvad rasked valkjad kohrus kardinad rippusid akende ees, palm rohetas nurgas.
Kuus lauda siin oligi, nende taga istus üpris kõrgetasemeline publik, paistis, et kõik on komandeeringul mehed, mitte mingi lihtrahvas, vaid ikka direktorid ja peainsenerid, igatahes juhtkonna esindajad.
/---/
Siia siseneda tuli vestibüüli kaudu, seal aga valvas administraator Park-3, tegelikult Ülle Juhkam. Võõrastemaja puhveti uksele oli kinnitatud silt „Võõras, ära sisene!“. Tundus, et veel pursuiaegne, tähed olid kuidagi imelikud ning vene keeles polnud silpigi. Võõrastemaja välisuksest võisid sa võõrana siseneda, ent kui administraator sind sisse möllis, muutusid omaks ning võisid ka puhvetisse tulla, silt ei käinud enam sinu kohta.
