Päike tuli välja, kui jalutuskäiku alustasime. Kõnniteid palistasid jasmiinide portselanõied, ilm vaheldus kiiresti, rasked suvelõpupilved sõitsid üle taeva ja Albert näitas mulle Tartu kesksuvevaikuses maju, kus ta oli aegade jooksul nii üksi kui abikaasadega elanud. /---/
Kuni jõudsime keldrisse.
Läbisime Ülejõelinna tänavaid ja sattusime lillepeenraid, põõsaid ja viljapuid täis hoovi. Sammusin Alberti järel mööda labürintjat rada. Taimestik meenutas botaanikaaeda või džunglit, päike heitis okste vahelt teerajale virvendavaid suvevarje.
Asukoht teoses
lk 119
