Üle rusu („Tuli ja tuul“, 1950)

Laul sõjatulest ja Tartust
on kõrbenud südame lein.
Ses uidab kui kõrbeöö kartust
ja variseb veel mõni sein.

Oh kustuvaid tulepesi
ja katuseid kadunud pealt!
Maadligi kui hilbukesi
veel loitlemas siit ja sealt.

Seal hilja veel üle rusu
kurb-kodutu kõndimas hing.
Kesk söestumist nagu ei usu,
et maine nii riknend ring.

Ei tea, mis otsida tahtsid
peavarjuta naine ja mees.
Veel kodu varju nad vahtsid –
ei muud – ainult varemed ees.

Teosest
lk 103 – 104