Õpin olema kurb...

Õpin olema kurb
kui tulen mööda
jakobi tänavat
alla kodu poole

katkenud unes
murtud unistustes
teatraalses sügisvihmas
ja võltsis laternavalguses

sest mu õrnas nukruses
õitsed sa edasi –
isepäine kevadlill
rahutu ja erk

nii nagu tänav
kardab jäätuda
kardan mina kaotada
oma sumedat nukrust

libastuda külmal kivil
ärgata kalki pimedusse
oskamata leida tagasiteed
lohutavasse uttu