Tartus jalgrattaga linnupeletite lärmist läbi sõites tunnen õudust.
Miski pealesunnitud piinamismeetod, mis kahandab jõudu
ja paneb selja küüru tõmbama –
kas tõesti ei mahu me linnas enam lindudegagi ühte ruumi jagama?
Hakikisa pole mind kunagi häirinud, selles on isemoodi ergutav võlu.
Vanasti olid kõik tänavad hobusesõnnikut täis, kõigile oli kodune see soe rammus lõhn.
Nüüd ei või pargipingilgi linnusitta näha, missugune imeline steriilsusekultus.
Ja tehakse kaelarihmu, mis annavad koerale elektrit niipea kui majavalvur haukuda maldab.
Kes on inimesed, kelleks me end õieti peame?
Peaks ehk ka mõnele kodanikule kohe särtsu andma
niipea kui keegi laulma kukub või kuskil liiga julgelt sõna võtab.
Sama lugu on antidepressantidega – kõige tundlikumad tehakse tuimaks,
et ühiskond saaks võimutipu soovide kohaselt toimida.
Kas põgeneda sinna kuhu linnudki, pigistada silmad kinni
või haukuda peletitele vastu:
„Kuningas on alasti. Parasiit keset paradiisi, looduse kuningas on despoot!”
Asukoht teoses
