Veel mõni nädal, ja ilmad on nii ilusad, et lihtsalt peab ringi uitama.
Kord üksi, kord hulgana.
Aga värske õhk tekitab söögiisu.
Vaist ja nostalgia juhivad meid Tuppa, mis on elaniketa ja vahepeal remondi tarvis sisustusest tühjaks tehtud.
Istume põrandal.
Niisiis, restorani jõudsime, aga mis on menüüs?
Mitte nihtigi.
Tuleb leiutada.
Kusagilt „laenatakse“ peotäis kartuleid.
Siis ilmuvad välja halud.
Tuli alla, see tähendab põrandale, ja paarikümne minuti pärast nosime küpsetatud mugulaid, suu nõgine.
Eeskirju järgitakse rangelt.
Lõpuni põlemata lõkkematerjal viiakse ühika taha šlakihunnikusse.
Ja enne lahkumist veendutakse, et mustjas laik põrandal enam ei suitse.
Asukoht teoses
lk 92–93
