Jõudeaeg

On vähetuntud fakt,
et Tartu botaanikaaias elab puuma (mina).
Minu pesapuu on Ulmus glabra,
kohe palmimaja kõrval.
Sealt sind esimest korda nägingi.

Olid toetanud end vastu tüve,
avanud raamatu,
ja teesklesid lugemist.
Läbi puusoonte kuulsin su südametoome.
Need olid tuhmid.

Oleksin muidugi soovinud otsekohe
sind sügava nurruga ergutada.
Aga hoidsin end tagasi.
Sest palumata ei tohi
mina teha mitte midagi.

Kadusid terveks suveks.

Sügisel palmimaja sügavusest
silmasin sind uuesti.
Seisin, nina vastu klaasi,
lihased pingutusest tukslemas
(tolle õhtu smaragdsest kumast
kirjutati hiljem linnas mitu luuletust).
Kuid sina ei tõstnud pilkugi.

Lonkisid mööda Laia tänavat jõe poole.
Tuhmoranž juuksepahmakas viinapuuväädiga hooletult seotud.
Suvi oli sind pisut hellitanud,
aga mitte piisavalt.

Teosest