Tartu vaim. Ühe järjekordse Kursi…

Ühe järjekordse Kursi Koolkonna näituse ülespaneku ajal juhtus nii, et mul ja Peeril polnud Tartus kusagil ööbida. Peetril tuli mõte, et võiks ööbida keset suurt saali otse oma värskelt ülespandud tööde keskel. Et põrand oli kõva, tuli midagi külje alla leida. Peeter põlise Kunstimaja asukana teadis mingit nurgatagust, kus oli hunnikus vanu äraviskamist ootavaid madratseid. Neid õudseid nõukaaegseid, sinise-valgetriibulisi, tinaraskeid ja suhteliselt kõvu. /---/ Panime kaks madratsit keset kunstisaali ja kobisime sinna otsa. Und ei tulnud. Pea käis ohtrast Monastõrskaja Izbast ringi ja kuigi meil olid kõik riided seljas, hakkas ikkagi õudselt külm. /---/ Siis tuli Peetril jälle päästev mõte. Ta tõi veel kaks madratsit, tekkideks. Niimoodi kahe madratsi vahel hakkas silmapilkselt soe ja uni äsas nagu haamriga.

Magades tuli mulle peale luupainaja. Hirmus raske oli olla, miski nagu vajutas rinnakorvi peale niisuguse jõuga, et ei saanud õieti hingatagi. Külge keerata või käsi-jalgu liigutada ka ei jõudnud. Selline tunne oli, et siia ma nüüd siis suren. Hommikul ütles Peeter, et see ei olnud luupainaja – see oli Tartu vaim.

Teosest