Üldse on loodust armastaval haritud inimesel, keda ei vaeva auahnus ega omakasupüüd, vaid kes otsib rahu ja vaikust haritud inimeste keskel, teaduste, kirjanduse ja kaunite kunstide rüpes, võimatu leida Tartust paremat paika. Siin voolab elu rahulikult nagu ojake lilleväljade vahel, kohtamata teel kärestikke, kive või loomakarja, kes ähvardab allikat mutta tampida. Pole teemat, mille üle ei saaks Tartus mõtteid vahetada, ja koguni Humboldt tunnistas, et tundis end Tartus nagu Pariisis. Ning mis kõige parem: siin pole pedantsust ja professorid ei sunni vägisi peale teadmisi ega eputa nendega. Siin lõbutseb professorgi seltskonnas teistega võrdselt, vestleb meeldivalt daamidega ja jätab õpetatuse oma kabinetti. Igaüks, kes on Tartus õppinud, säilitab tingimata kogu eluks selle saksa lihtsameelsuse ja hingelise süütuse, mis iseloomustab siinseid elanikke, ka neid, kes on mujal üles kasvanud. Ühesõnaga, ma tänan iga päev jumalat, et valisin Tartu oma puhkamispaigaks!
Tõlkija
Asukoht teoses
lk 461–462
