Kirevas riides ja palja nabaga neiu tuli julgel sammul mööda Tähe tänavat. Ta oli varastes kahekümnendates, tal olid vabalt rippuvad küpse vilja karva juuksed ja ta ei kandnud meiki. Seljas oli tal pikk värviline seelik, mis meenutas natuke rahvarõivast ja natuke luksuslikku kardinat ning tema punaselillelise mustriga linane särk jättis kõhu provokatiivselt paljaks. Neiu peatus baari ees, kus Harry teda vargsi jälgis. Ei, asi polnud üksnes nabas, vaid kogu komplektis, mis Harry meelest suisa karjus "kunstnik". Üht säärast ta otsiski.
Harry võrdles neiut fotoga, mnis ta oli internetist leidnud, kui ta oli kuugeldanudsõnapaari "merili õieke". Kui see oli Õieke, siis oli ta muutunud. Viie aasta eest oli ta kandnud süsimusti juukseid ja huuleneeti ja kui tema sotsiaalmeediakontol ka oli värskemaid pilte, siis need polnud avalikud. Küll olid avalikud mitmed tema sissekanded, mille järgi tal oli harjumus käia ühes kodulähedases baaris istumas.
Baari nimi oli Barlova, see asus linnaosa kohta täiesti tüüpilises puumajas ning jättis väljast kaootilise ja mitteametliku mulje. Seda oli kerge leida, sest selle ees seisis ja istus arvukalt sombust ilma trotsivaid inimesi. piisas isegi sellest viletsast suvetaolisest tootest, et eestlased õue meelitada - koos jookidega, mis poleks Ameerikas kõne allagi tulnud. Nähtavasti oli politsei otsustanud siin silma kinni pigistada, ja vist ka nina, sest kusagil läheduses suitsetati midagi põnevamat kui tubakas.
Ka Harryl oli jook käes ja ta tundis, et oli teinud olulise sammu eestlaseks saamisel - ta oli saanud üle oma vaistlikust vastumeelsusest tänaval joomise suhtes.
Asukoht teoses
lk 29
