Maja, mida Harry oli Karlovasse vaatama tulnud, oli suur, puust, kahekordne ja vana. Selle ristmikupoolses nurgas asus midagi tornitaolist, mille alumine ots oli justkui ära lõigatud. Kunagi ammu oli seal olnud uks ja asunud pood.
Harry võttis taskust telefoni, vajutas nimel Marcus St. John Virma ja algatas videokõne. Ekraanile ilmus piklik, kitsas mehenägu, mis meenutas muumiat.
"Tere hommikust, söör," ütles Harry.
Muumia vaikis ja puuris Harryt oma erksate silmadega, mis sügavalt silmakoobastest välja vaatasid. See oli kõhe ja näis kestvat terve igaviku. "Tere õhtust, poeg," ütles ta viimaks puises eesti keeles vastu ja Harry sai aru, et tegelikult oli möödunud umbes sekund. Elektromagnetsignaal võis ju olla sama kiire kui valgus, aga sama ei saanud öelda kõigi seadnete kohta, kust see enne sihtkohta jõudmist läbi pidi käima. Eesti ja Havai vahele jäi palju seadmeid. Harry küsis, kuidas isal läheb.
Asukoht teoses
lk 13
