Kui Harry oli Karlova Kohvi nime kandva asutuse leti ees oma kaardi ära piiksutanud, otsustas ta, et selle piirkonna gentrifikatsioon oli jõudnud teise faasi. Hind, mis ta tassitäie kohvi ja kunstilise kujuga kaneelirulli eest maksma pidi, ei olnud jõukohane Õiekese-sugustele boheemlastele ega teistele stereotüüpsetele karlovlastele. Ärinaisele nagu Birgit Paala see-eest küll. Miks oli Birgit just siin, nii avalikus kohas kohtuda tahtnud? Võibolla arvas ta, et värskel lesel nagu tema ei sobi võõrast meest enda koju või kabinetti kutsuda. Vähemalt oli ta kohe nõusse jäänud, erinevalt Veronikast.
/---/
Birgit võttis laua kohe väljapääsu kõrval, asetas elegantse liigutusega oma käekoti lauale ning istus. Harry märkas, et Birgit valis tooli, kus teda polnud näha ei väliterrassilt ega kohe esimese pilguga õuest sisse tulles. Harry küsimuse peale, kas Birgit ka midagi tahab, raputas ta pead ja jäi ootavalt Harry poole vaatama.
"Esmalt, ma tunnen teile väga kaasa," ütles Harry ja Birgitnoogutas armulikult. Noogutus oli igati kurb ja korrektne ja ilmselt oli Birgit saanud seda viimase nädala jooksul üksjagu harjutada. Päikeseprillid, mis ta ette oli jätnud, kas varjasid äranutetud silmi või vähemalt jätsid mulje, et need olid äranutetud, nagu leinavale abikaasale kohane. Siis rääkis Harry sama juttu, mis ta juba telefonis rääkinud oli, et Jürgen ja tema ei usu, et Gregor on Toomase tapja, ja Birgit endiselt üksnes noogutas.
"Kas teie teada oli Toomasel vaenlasi?" küsis Harry viimaks.
BiBi
