Tartu hargnes äärelinnas mitmeks „aleviks“, kus olid sillutamata tänavad ja pisikesed majauberikud. Siin jooksid ringi paljasjalgsed lapsed, eidekesed jändasid kangekaelsete kitsedega ja maarahvas askeldas sissesõiduhoovides. Lähikonnas tossas kolm-neli vabrikukorstnat, ning lisaks neile mõni auriku või pargase toru Emajõel. Kaugemal luhal tehti lõkketuld... Koolipoistena olid nad vahel Sergeiga seal ringi hulkunud. /---/
Tädi Riina oli elupõline Tartu õmbleja, aga paar viimast aastat oli ta lihtsalt teenijaks oma venna, Reinu isa talus. „Kriisiajal, näe, lõpeb õmblejagi töö otsa,“ kõneles ta.