Vaevalt oli ta Tartu jõudnud, kui hakkas samades kõrtsides käima, kus meie. St mina. Võib-olla juba Püssirohus? Seda ma ei mäleta, aga Illegaardi ajal oli Ehlvest raudselt platsis. /---/
Ehlvest sai kuulsaks sellega, et tema auks korraldati kirjanduskonverents veel enne, kui ta õieti kirjutama jõudis hakata. /---/
Alguses, nagu ma ütlesin, Illegaardis, kus me kõik aega surnuks lõime. Ehlvest ei käitunud kunagi eriti hästi, hoopis vastupidi. Ta jõi ja laaberdas ja noris tüli, nii et tal tuli ühtelugu tegelda vabanduse palumisega. Kogu aeg muidugi mitte, aga tema puhul ei võinud kunagi milleski kindel olla. /---/
Illegaardis istusime meie – Jüri, Varblane, Uku, Tuksam, Ude, Tegova, Enriko, Mann ja Petersoni Merka – kohe ukse kõrval orvas. Senikaua, kuni me Viinahauda üle kolisime. Enne veel toimus Jüri ja minu vahel Illegaardi õuel duell. Jüri üritas mind portfelliga lüüa. Mina hüplesin eest. Kõik naiste pärast.
Siis me kolisime Viinahavvale. Seal jätkus elu samamoodi. /---/
Jüri viimane suurem seiklus Viinahavval oli kaunis verine. Mingi tüdruk virutas talle õllekannuga pähe, nii et Jüri veeres mööda Vallikraavi tänavat alla, Hansapanga nurgapealsesse rentslisse. /---/
Siis ta ühtäkki kadus. Kui meid Viinahavvalt minema kupatati, sest me ei sobinud millegipärast Tartu Kunstimuuseumi kontseptsiooni (muuseumis hoitakse vaid surnud kunstnikke), ja me läksime Vaiksesse Nurgakesse üle, siis polnud Jüri enam Tartus.
