Käisin ja vaatasin asja üle. Valev Seina näitus oli viimaseid päevi lahti Tartu Kunstimajas. See on vana üsna kulunud hoone, mille alumisel korrusel müüakse pitsat, teisel korrusel asuvad näitusesaalid ning ülejäänud maja võtavad enda alla kunstnike ateljeed. Tüüpiline Tartu unustusse vajunud kunstimaja – turvaseadmeid ei jaksa seal keegi osta. Wiiralt, aga palun, võetagu seinalt, kes soovib, kas või koos maja endaga. Pole kunsti, pole jamasid. /---/
Veel samal ööl läksin kunstnike majja tagasi. Öösel on see majaront hoopis teistsugune. Koridorides on küll endiselt kärsatand pitsahaisu, kuid trepist ülespoole astudes kummitab seal kõiksuse vaim. Kui ma ülespoole hiilisin, kostis ateljeedest magavate kunstnike norskeid ja tühjas koridoris lendles nende unistusi. Näitusesaali astudes nägin ma kummaliselt helkivat valgust. See hoovas seintel rippuvatelt töödelt.
