Hoolimata õudsest, halastamatust verepulmast, mis rullus sadu kilomeetreid ida pool (või hoopis selle kiuste), õitses Tartu kunst „Pallases“ nagu ei kunagi varem. Nagu palaviku pöörane sööst viimsesse kauniduse kantsi keset varemeid ja surma lõi „Pallases“ lõõmama maalikunsti järelõitseng.
Tuhandeid inimesi vaatas sõja ajal näitusi.
Kunstikool ise oli taasavatud tänu Berliinist saabunud tolmusele „Opel Kapitänile“, mille nahkkuues autojuht ulatas kandu kokku lüües linnaarhitekt Matteusele Reichskanzlei pitsatiga ümbrikus kirja. Saadetis oli kõrges ametis koolivennalt Karlsruhe päevilt riigi peaarhitektilt von Speerilt endalt. Kohalikud võimumehed, eesotsas baltlasest Wehrmachti ohvitseri von Esseni ja prantsuse moodi impressionismist vaimustunud Kurt Waltheriga Riiast, avasid Matteusele otsekohe kõik tagalateenistuse varustuskraanid – kunagi ei või ju teada, mida kõrged tutvused tähendavad. Sakslased ise aga nautisid keset barbaarse idaprovintsi igavust ootamatult avastatud Pariisi kombel maalitud pilte. Puhkusel või laatsarettides viibivad lahinguohvitserid ei kiirustanud kunstiõppureid rindele saatma. Säilinud Karl Hintzeri fotodel on näha, kuidas Tartu abikomandant von Essen ja üks rindeohvitser on võtnud vormimütsid kaenlasse ning kuulavad soliidses kübaras daami seletusi Starkopfi skulptuuri juures, taamal võib ära tunda hilisema Kunstifondi juhi Eduard Sitska.
/---/
Eriti viljakalt maalis tol sõjasuvel Ado Vabbe, kes enne seda näitustel ei esinenudki, välja arvatud suurel Eesti kunsti näitusel La Galleria di Roma’s. Nüüd on pallaslaste maalid tuhaks saanud varemeteaugus, mille kohale ehitatud plekist hotell nimega „Pallas“ meenutab kadunud õnneaegu.
Asukoht teoses
lk 196–197
