Tartu ise ja Tartu vaim. Mõnelt poolt, kus...

Mõnelt poolt, kus ollakse allergilised kohvi ja šokolaadi vastu, on tehtud etteheiteid Tartu kohvikukultuurile. Aga see kuulus Tartu kitsais oludes asja juurde, et kunstnikud, kelledel polnud jõukust salongide pidamiseks, ja ülikooliõpetajad, kelledel enamasti polnud ülikoolis oma kabinetti või tööruumi, oma kolleegidega käisid nõu pidamas ja mõtteid vahetamas vanas „Werneris” või „Ko-Ko-Ko-s”. Väga palju kirjanduslikku ja muud kunsti-nõuannet on nooremad saanud seal oma vanemailt kolleegidelt, rohkesti korrektuuripoognaid on seal loetud, paljud eri alade teadusliku koostöö plaanid on seal peetud, tohutult on neis lokaalides Tartu kultuurorganisatsioonide jooksvaid asju aetud. Kirjandusmaja, „Pallase” ja ülikooli teed viisid seal otsakuti kokku, ja kohvikuilgi oli oma ülesanne eesti kultuuri eri alade liitjatena ja ideede ühtlustajatena. Jah, muidugi ka selle mõnelt poolt opositsiooniliselt irisevaks peetud ja jutumärkidesse paigutatava „Tartu vaimu” vormijatena, ilma milleta – näit. ainult kõrtsiskandaalidele spetsialiseerudes, mis ju ka sellele akadeemilisele linnale polnud päris võõrad – Tartu polnuks see, mis ta oli: euroopalise vaba vaimu, akadeemilise ja igasugu muu vaimse töö ja individualismigi vabadusi teadlikult ja kas või pateetiliselt kaitsev vana väärikas ülikoolilinn. Kui Eesti on kord jälle Euroopas tagasi, siis võib loota, et ka ajalooliselt objektiivne otsus kõlab: vabariigiaegne Tartu on õieti mõistnud euroopalikku demokraatiat.
Teosest
lk 200