Päevaraamatud. Ja kui kurb...

Ja kui kurb paistis see väikene sõit õhtul mööda lainetavid vesi, kuhu kaldapäälsed tuled sirgusid ja mustad, mahajäetud lotjade koletised paigutatud!
/---/
Täna jalutasin sügise pargi ristlevil alleedel. Korraga valdas mind tundmus looduse liitumatusest: lehed pudenevad, varisedes alla mullale, üksik raidkuju on nagu paljas, langevas lehestikus. Inimesed on nii võõrad üksteisele.

Asukoht teoses
lk 182–183