Sügis. Niisiis siin sügises...

Niisiis siin sügises tunne otsekui filmis, Akadeemia ja Vanemuise tänava vahel hoovis puud langetavad lehti, jättes püsti sõrestiku, milles alastub, saab ilmseks talve ülesehitus. Sina kõnnid sääl keskel, langemise all, must mantel seljas, vihm juustes, ja mõtled, et see kaader tegelikult pole film, ta on sügis, aga ometi nagu armastajate viimane lahkumine bergmani filmis, sõnad „You’re lying“ – üteldud mitu korda kurva suujoonega habeme varjus. /---/

Teine päev – vihma ei saja, ülikooli ees, midagi toimub, palju inimesi on kogunenud, ikka sügis. Kaks noormeest naljatamas eemal seisva paari üle – meelde jäänud lause – „muudkui et saaks mokad kokku“. See meeldib sulle parajasti, aga ainult selle pärast, et on sama karge nagu sügispäev ise. Selles ümbruses see karge pilge elab, ei ole kibe. Täiesti eluterve õhtune küünilisus, sügis. Siin on tema koht, ei, mitte koht, pigem
chora.
Teosest