Üle rusu („Luuletused“, 1959)

Laul sõjatulest ja Tartust
on kõrbenud südame lein.
Ses uidab kui kõrbeöö kartust
ja variseb mõni veel sein.

On kustuvaid tulepesi
ja katuseid kadunud pealt!
Maadligi kui hilbukesi
näib loitlemas siit ja sealt.

Seal hilja veel üle rusu
käib kellegi kodutu hing.
Ta vaatab ja nagu ei usu,
et riknend nii maine ta ring.

Ei tea, mis otsida tahtsid,
on varemed varjuna eel.
Veel kodu varju ta vahtis –
tuld tuha all küdes meel.

Teosest
lk 393