Käes on hullutav kevad,
aasta on kolmkümmend viis,
vanaisa ja -ema,
tuttavaks nemad said siis.
Mantlid on pikad ja hallid,
nelja nööbiga just.
Plaat, mis on säravast vasest,
kaunistab korteri ust.
Kaabud ja silmad ja sallid,
kohvikus snoobe üks punt.
Lehtedest lipsatas läbi:
Pärnumaal lasti üks hunt.
Valitsus abistab vaeseid,
kaitseväel riietus uus.
Naistele moodi on tulnud
poisipeaks lõigatud juus.
Vanaema praeb kooke
köögis, mis päikest on täis.
Hommikupoole ta korraks
üksinda turupeal käis.
Teises toas Vanaisa,
viiulit häälestab seal.
Noodid on ilusti virnas
Beckeri klaveri peal.
Krookused õitsevad aias,
kevad on kenasti väes
Vanaisal on temalt
jah-sõna kindlasti käes.
Puumaja teisel korral,
korter, kus tube on kolm.
Hoovipeal sirelipõõsas,
akna all paplite tolm.
Asukoht teoses
lk 18
